Need tugevad alateadlikud mustrid meis
-
Ühel hetkel ma märkasin ja siis ärkasin. Märkasin seda, kui palju ma oma elus olen olnud fokusseeritud sellele, mis on elus halvasti. Kuidas suhe lonkab mitut jalga korraga. Kuidas ma lastega kuidagi ei oska „ideaalne ema“ olla. Kuidas tööga on kehvasti ja üleüldse miskit head on justkui „patt“ oma elus leida ja tunda.
Märkasin, kui lihtne oli jääda heietama teemadel, mis olid kuidagigi seotud ükskõik millise negatiivsusega minu elus, suhtes või minus endas. Ja kui keeruline on olnud teatud ajaperioodil leida positiivseid märkamisi ja meenutusi oma elust nii lähedastega seoses kui ka laiemas elamise mõistes.
Kõige otsesema peegelduse andis minust endast mulle üks lähedane inimene, kellega olime parajasti vestlemas paarisuhte teemadel. Kuulasin taaskord, kuidas tema kaaslane teeb kõike valesti ja mitte midagi ei oska ja
millestki aru ei saa. Ning jagasin talle ka omalt poolt jutuvooluga kaasa minnes, millised raskused on minu arvates minul endal oma paarisuhtes.
millestki aru ei saa. Ning jagasin talle ka omalt poolt jutuvooluga kaasa minnes, millised raskused on minu arvates minul endal oma paarisuhtes.
Hiljem sellele vestlusele tagasi mõeldes ja tundes, et miskit jäi mind häirima, käis minus „plõks“ ja toimus nagu mingi ärkamine. Mõistsin, et ma ei soovi jääda elu lõpuni keskenduma sellele, kuidas mehed on saamatud ja naised on need vinged tegelased, kes kõigega hakkama on pidanud saama jne. Ja mitte et naised ei oleks vinged, kes kõigega hakkama saavad, aga mehed on ka! Ma tahan näha midagi head ka meestes. Ma tahan osata ja julgeda seda väljendada iseendale, oma kaaslasele - ka teistele, kui vaja! Liigagi kauaks olin jäänud kinni sellesse mustrisse.
Olin ju juba ammu tuvastanud oma isiklikud haavad seoses meessooga oma elus, aga ma ei olnud sügavuti taibanud, et olen mingi hetkeni olnud nii lojaalne just sellele negatiivsuse mustrile. Ja kui see taipamine end minus lahti rullis, tekkis minu sisse meeletu vabanemise ning rõõmu tunne. Olin justkui armunud iseendasse ja uuesti ka oma kaaslasesse. Läbi selle ka elusse suuremalt!
Tundsin, et ma VÕIN ARMASTADA MEEST ISEENDAS JA OMA ELUS. MA VÕIN ARMASTADA NAIST ISEENDAS JA OMA ELUS. Ma ei vaja kellegi luba või heakskiitu selles osas. Alateadlikult olin selle hetkeni uskunud, et kui ma pidevalt ei kiru oma meest või üldse meessugu, siis ma pole nagu õige naine ja oli ehk ka hirm mitte kuuluda.
Olles iseendas selle mustri kuskil sügavamal kihis lahti harutanud, tundsin, et tahan seda jagada ka oma kaaslasega. Nii lihtne oli nüüd sättida fookus sellele heale, mis minus või temas on, sellele, mida tegelikult väärtustan meis mõlemas ja meie suhtes. Lubasin endal tunda tingimusteta armastust ja jagasin seda ka oma kaaslasega.
Mõni aeg hiljem aga nägin, et sellest mustrist välja astumine polegi nii lihtne. Ja kui kiiresti võib erinevate asjaolude tõttu seesama vana programm taaskord võimust võtta. Seega oluline on meenutada iseendale seda taipamist ja uut tunnet enda sees, ning seda, et ma VÕIN teha teisiti kui alateadlik muster ette näeb.
Niisamuti on oluline anda endale andeks, kui kohe peale märkamist ei suuda uuel kursil alaliselt püsida. Kõik vajab harjumist ja harjutamist. Alateadlikel programmidel on suur jõud ja kui me neid ei teadvusta, siis sõidavad need meid pikali ning meie oma Mina ja tema tegelikud valikud jäävadki tahaplaanile. Seega kõik algab tunnistamisest, et jah, nii on olnud ja ma võin valida teistsuguse tee. Sealt edasi tuleb endale uut valitud rada aeg-ajalt läbi tunnetuse meelde tuletada ning ühel hetkel saab see uus suund loomulikuks osaks meie elust.
Armastusega,
Hanna-Liisa
Hanna-Liisa
Lisa kommentaar