Armukadedus – Hanna-Liisa Heinsaar Teraapia

„Miks sa hakkad jälle kerima sellesama teemaga?“
„Miks sa tunned armukadedust?“
„Mis sul viga on? Mine saa juba nurga taga terveks!“
„Armukadedus on nii madala sagedusega energia.“
„Astu juba välja sellest tundest! See on otsuse küsimus.“
„Kaua sa istud minevikus nende teemadega?“
„Armukade naine on kole naine.“
„Kellelegi ei meeldi armukade naine!“
Ja nii edasi, ja nii edasi.

Ma võiksin veel pikalt välja tuua neid erinevaid süüdistusi ja hinnanguid, mida olen läbi elu kuulnud seoses armukadeduse tunde tundmise ja väljendamisega. Ohjaa, ja ma olen ka ise teistele neid hinnanguid jaganud! Kuhjaga! Armukadedus toob üles väga palju erinevaid tundeid: kurbus, viha, hirm. Kõik need kardetud tunded korraga või ükshaaval. Olles selle keerise keskel ja saades erinevatelt inimestelt hunnikutes hinnanguid, hakkasin ma mingi aeg arvama, et ma olengi „vigane“, „megavale“. Tekkis tunne, et kõik teised on ju „normaalsed“ ja minul on midagi viga.

Aja jooksul hakkasin häbenema seda, mida ma kogen ja tunnen. Hakkasin seda tunnet enda sisse peitma ning ka iseendale hinnanguid jagama: kui ma tunnen armukadedust, siis ma olen halb ja ma ei sobitu; minu peale vaadatakse halvasti; ma olen seda tunnet tundes kole ja ebanormaalne jne.

Lõpuks päädis see sellega, et see tunne võimendus minu sees erinevatel hetkedel veelgi tugevamalt ning sellest omakorda tekkis suur konflikt minu kehas. Ma tunnen armukadedust, aga ma ei tohi seda tunda, sest ühiskond, sõpruskond, perekond ei tolereeri seda tunnet. Ma läksin seda tunnet kogedes iseendaga vastuollu ja selle tulemusena olin ma veel suuremas segaduses ja valus iseenda sees. See aga väljendus lõpuks raevuna ja aina suuremaks kasvava kontrollivajadusega. Miks? Sest keelasin endale päriselt selle tunde tunnistamise ja veel vähem tundmise.

Mingi aeg tagasi hakkasin otsima vastuseid, miks ma siis ikkagi tunnen nii nagu ma tunnen ja mida ma enda sees ei näe. Esimene asi, milleni ma jõudsin alles eelmisel suvel, oligi seesama konflikt. Ma tunnistasin lõpuks iseenda sees: „Jah, ma olen armukade. Jah, minu sees on valu. Jah, ma võin olla armukade, isegi kui ühiskond seda heaks ei kiida.“ Ja see tõi esimese kerguse ja vabastuse sellel teemal minu sisse.

Sügisel alustasin ma õpinguid kehapsühhoteraapia alal ja olen tänaseks jõudmas järjest lähemale iseenda sügavaimale valule: armastusest ilmajäämise hirm. Ma olin 11-kuune, kui sündis minu vend. See tähendas aga minu jaoks mingis mõttes ilmajäämist oma kallist emast. Tema lähedusest ja armastusest sellisel viisil nagu ma tolles vanuses veel väga vajasin.

Kehapsühhoteraapia õpingud on mulle näidanud, et olen kogenud täiesti normaalset tunnet. Sest, kui olin 11-kuune ja sündis minu vend, oli mu emal vaja end jaotada juba viie erinevas vanuses lapse vahel ning paratamatult ei jätkunud teda siis enam nii palju minu jaoks. Kogedes seda, et kuigi minu materiaalsed põhivajadused olid küll rahuldatud, siis füüsilisest ning emotsionaalsest lähedusest jäi oluliselt puudu.

Vanuses 6-10 kuud algab lapse arengus eristamise faas. Lapsele hakkab tekkima arusaam, et ta on emast eraldiseisev isik. See arenguetapp kestab umbes kuni 2.eluaastani. Kui laps ei koge sellel ajal tema jaoks turvalist eraldumist emast, siis täiskasvanu eas kogebki ta suhtes tugevat klammerdumise vajadust, mis omakorda tingib pideva kontrollivajaduse – alateadliku küsimusega tema sees: „kas armastus on ikka turvaline?“. Mida rohkem armastust lubab ta endal suhetes olles kogeda, seda rohkem ärevust tuleb temas üles eraldatuse ees. Ta kardab üksi olla.

Armukadeduse tunne on olnud minu elus läbiv teema tegelikult väga erinevates suhetes: õdede-vendade vahel, sõpradega ja ka töökaaslastega suheldes. Alateadlikult on käinud justkui pidev võistlus teiste inimestega – kes on rohkem väärt (ema)armastust saama/kogema?!

Alles hiljuti sain ühe koolis tehtud harjutuse käigus tunda ja näha iseenda 11-kuuse Minu allasurutud tundeid. Ja see oli valus! Ja neid tundeid oli palju. Aga see kergendus ja rõõm, mis peale oma 11-kuuse sisemise lapsega kohtumist tekkis, oli tohutu väärtusega ning emotsionaalne. Tunne oli, nagu oleksin leidnud väärtuslikuima osa iseendast.

Hetkel olengi oma teekonnal tutvumas iseenda selle osaga ja pakkumas talle nüüd seda, mida vajasin siis, kui päriselt olin 11-kuune. See on vastutuse võtmine minu enda tunnete eest. Minu ümber on inimesed, kelle poole saan pöörduda, kui vajan mõnel hetkel toetust või julgustust oma arenguteel. Ja täna ma julgen seda abi ka päriselt küsida.

Näen järjest selgemalt, mida olen „korraldanud“ oma elus selleks, et justkui korvata seda puudujääki iseendas. Armukadeduse keerises olles, olen teinud igasuguseid trikke ja stseene. Ei ole need mind kuidagi aidanud, aga teisiti ma ka siis ei osanud ega teadnud. Nii oli. Nüüd on aeg muutusteks.

Sellel teemal oleks jagada veel nii palju taipamisi ja iseenda kogemusi, aga usaldan, et küll ka need jõuavad jagamisse, kui nii peab minema.

Hoides iseend ja Sind,
Hanna-Liisa

Lisa kommentaar